Ebanormaalsed nähtused sõjas

Sisukord:

Ebanormaalsed nähtused sõjas
Ebanormaalsed nähtused sõjas
Anonim

Kui on suured sõjad, aktiveeruvad kurjuse jõud igal pool ja samal ajal kui sõdurid tapavad üksteist lahinguväljadel, juhtub vahel väga kummalisi asju kusagil läheduses või taga. Teine maailmasõda polnud erand ja Suurbritannia osutus paranormaalsete jaoks viljakaks kohaks.

ARP tormab appi

Isegi Esimese maailmasõja ajal pommitasid Briti linnu korduvalt Saksa Zeppelini õhulaevad ja Gotha raskepommitajad. Eksperdid ennustasid, et tsiviilisikute ulatuslik õhust pommitamine on tulevastes sõdades hädavajalik. Seetõttu, kui hitlerismi agressiivsus hakkas ähvardavaks tunduma, lõid britid 1937. aasta aprillis õhurünnakute vastu võitlemise osakonna - ARP (Air Reid Precautions). Vaenutegevuse puhkemisega andsid ARP võitlejad õhurünnakusireenide abil kontrolli elanikkonnale pommitamisest teatamise üle, saatsid inimesed avalikesse pommivarjenditesse, andsid välja ja kontrollisid gaasimaske, pakkusid pommiplahvatuste ohvritele esmaabi - ühesõnaga tegelesid nad paljude õhutõrjega seotud ülesannete lahendamisega.

Kokku läbis Teise maailmasõja ajal erinevaid ARP -teenuseid umbes poolteist miljonit inimest. 1943. aastal teenis Londoni ARP patrullis teatud Howard Leland, kellega juhtus kord kummaline juhtum. Ühel oktoobri õhtul pommitati teda. Howardi lähedal plahvatas lennuki kest ja ta üritas end varjata, tormates lähedalasuva lagunenud maja keldrisse. Seal ootas ta haarangut, samal ajal kui tsement ja krohv kukkusid talle pähe lähedalasuvatest plahvatustest. Kui kõik oli vaikne, otsustas Leland ringi vaadata ja lülitas taskulambi sisse. Ta nägi, et on räpases ja tolmuses ruumis, kust vana trepp viis üles. Äkki tundis Howard, et keegi jälgib teda. See tunne ületas kiiresti hirmu. Leland arvas, et keegi on trepi ülaosas ja säras seal taskulambiga. Kujutage ette tema üllatust, kui ta nägi seal täiesti uskumatut olendit.

Sarvedega kass

Üldiselt nägi see välja nagu ebatavaliselt suur helendavate punaste silmadega kass, kelle peas olid mingil põhjusel sarved. Tema sõnul kummitas kummaline olend sõna otseses mõttes "puhta kurja laineid". Koletise säravad silmad mõjusid inimesele hüpnootiliselt ja Howard langes transiga sarnasesse olekusse. Ta istus ja vaatas kummalist metsalist, kes vahepeal trepist alla hüppas ja kohutavalt ulgudes suundus ARP võitleja poole. Selle heli peale ärkas Leland ja nägi inimesi oma salgast keldrisse tormamas. Selgus, et kolleegid olid teda kaua otsinud.

Howard rääkis neile kohutavast olendist, kuid keegi tema päästjatest ei näinud sarvkassi. Tundus, et kummaline olend kadus uute inimeste ilmumisega õhku. Hiljem oli selle loo kangelane aga üllatunud, kui sai teada, et samasugust olendit nähti ümbruskonnas ja teisteski. Howard Leland oli juhtunust nii šokeeritud, et otsustas abi otsida selgeltnägijalt ja selgeltnägijalt John Pendragonilt.

Selgeltnägija rääkis talle, et majas, kus ta nägi kohutavat olendit, elas kord teatud okultist, kes kasutas kasse oma pimedate rituaalide jaoks, ohverdades need tumedatele jõududele. Seda tüüpi katsed viisid okultisti hullumeelsusesse ja ta poos end üles. Pärast seda nägid paljud selle maja lähedal tohutut musta kassi. Olend, kellega Howard maja keldris kohtus, oli Pendragoni sõnul mingi elementaarne vaim ehk deemon, kes võttis selles hoones aset leidnud kohutavate kassidevastase vägivallajuhtumite tõttu kassi kuju. Kuigi, kes teab, võib -olla oli see kuri okultist ise, kes sisenes korraks oma majja otse allilmast.

Öine patrull

Teine kummaline lugu juhtus Liverpoolis kaks aastat varem. Esmakordselt kirjeldas seda raamat kaasaegse Liverpooli linnalegendide koguja Tom Slemen. Reedel, 31. oktoobril 1941 (jälle oktoober-milline kinnisidee!), Patrullis öösel Stanley linnapargi territooriumil teatud Ken, 55-aastane Suurbritannias reservväelastest moodustatud miilitsa liige. Patrullides kohtas ta jalgratturit, kelle ta tundis ära oma vana sõbra, hüüdnimega Jagger, kes oli juba esimeses maailmasõjas osalenud. Ken küsis Jaggerilt, mida ta siin teeb, ja ta vastas, et Stanley Parki kohal on nähtud midagi purilennukitega sarnast ning ta saadeti seda teavet kontrollima. Miilitsa paljude kohustuste hulka kuulus patrullimine lagedatel aladel nagu Stanley Park, kus vaenlase langevarjurid või purilennukid said maanduda. Alles teisel päeval tekkis Liverpoolis paanika: pealtnägijad väitsid, et nägid merel Saksa sõjalaeva. Inimesed kartsid natside sissetungijate sissetungi nii, et unistasid neist igal pool.

"Peab olema mingi suhtlusprobleem, sest mind saadeti siia samal põhjusel," ütles Ken sõbrale. „Siiski olen siiani näinud vaid Anfieldi kalmistu räpast öökulli.

Pärast seda läks Jagger sööma ja Ken jätkas patrullimist. Peagi kohtus ta 70-aastase Macintoshiga, kes töötas pargivahina. Miilitsavõitleja rääkis talle Stanley pargi kohal asuvatest kummalistest purilennukitest. Ken eeldas, et vanamees laseb mingil moel häiretajate mõnitamisest lahti, kuid vastupidi, noogutas mõistvalt ja ütles siis:

„Need ei ole purilennukid, Ken, aga öösel lendab tõesti midagi ja ma nägin seda oma silmaga. Ja mis iganes see on, see tuleb sealt,”ja vana valvur noogutas Anfieldi kalmistu poole.

"See on lihtsalt öökull, Mac," vaidles Ken närviliselt naerdes vastu.

"Sel juhul on see tohutu öökull, kelle tiivaulatus on peaaegu kaks meetrit ja tema valge koon näeb välja nagu nägu - ausalt," vastas Macintosh.

Järsku külmutas Ken sõna otseses mõttes.

- Mis see on? Naiste naer! Lihtsalt kuula!

- Oh jah! Ja ma kuulen, - vastas vanamees murelikult, mille peale sosistas: - aga see näeb pigem välja nagu nutt kui naer.

- Heli pärineb pargi teisest servast, Anfield Roadilt. Ja tundub, et see läheneb meile! Hüüdis Ken.

Lendava naise tulistamine

Ühtäkki kostis naer lähedalasuvate puude ladvadest üle ja tume, vaevumärgatav kuju lendas üle meeste peade, otse kahaneva kuu all. Siis hüppas see surnuaia poole, pööras ümber ja lendas otse Keni ja Macintoshi poole. Miilitsavõitleja tõstis püssi ja sihtis ründavat olendit. Sihtimist tehes nägi ta naise nägu, kus särasid nagu kassisilmad, tema juuksed väänlesid üle pea nagu maod. Lendava naise taga lainetas must kuub. Ken tulistas teda näkku ja siis uuesti. Teine kuul tabas sihtmärki ja kummaline olend heitis valju, läbistavat nuttu ja kukkus seejärel pargi aia peale. Ken tulistas öise koletise pihta veel kaks lasku, kuid eksis. Olend hüppas püsti, jooksis mööda rada, lõi tiibu ja lendas uuesti öötaevasse.

Kui see kadus, küsis Macintosh Kenilt mitu korda, kas ta nägi selles olendis hambaid. Kui miilits lõpuks jõudis ei öelda, ütles Macintosh:

- Tal olid suured hambad. Kuidas sa neid ei näinud?

"Ma olin liiga hõivatud, et seda asja tulistada," ütles Ken.

Vahimees jättis ta maha ja läks oma kapi juurde. Järgmisel hommikul naasis Ken peakorterisse, kus pidi aru andma, mille peale ta oli neli ringi kulutanud. Ta rääkis oma kaptenile kummalisest öisest vahejuhtumist, oodates valmistamise eest tõsist etteheidet, kuid kuulis hoopis, et sel ööl nägi teine miilits ka Anfieldi kalmistu kohal mõnda kummalist olendit ja tulistas ka seda. Ken sai kiiresti aru, et kapten rääkis ilmselt Jaggerist, kes pärast söömist pidi tagasi patrullima.

Vaevalt oskab keegi arusaadavalt öelda, milline elukas lendas öösel üle kalmistu ja pargi, kuid Tom Slemen sai teavet, et see nähtus seostub mõne "vene vampiiriga", kes maeti kusagil 19. sajandi keskel Anfieldi kalmistule.

Sel ajal külastas Liverpooli vene aadlik, kes eelistas end koos naisega mitte helistada. Peagi haigestus ta naine mingisse kummalisse haigusesse ja suri. Aadlik mattis ta spetsiaalsesse kirstu, mis paigutati niinimetatud Enfieldi katakombidesse - surnuaia alt läbi minevatesse tunnelitesse, mis on ehitatud sajandeid tagasi Rooma katakombide kombel. Pärast seda läks aadlik tagasi Venemaale. Mõne aja pärast levisid kuulujutud, et vampiir on asunud elama Anfieldi kalmistule. Need kuulujutud aga ei liikunud kaua ja unustati 20. sajandi alguseks.

Soovitan: